matused

Istusin seal ja lihtsalt nutsin. Leinanutt. Kõik oli valge vati sees, kuulsin küll, mida öeldi, aga aru nagu ei saanud, meeles on ainult katked. Mõistusega justkui tean, et kõik, mis on kirjas, kehtib. Seda ei võta miski ära, ükskõik, mis kurjus siia siis ka ei tuleks.

Koju jõudes nutsin ühe korraliku peatäie, natuke ka selle pärast, et kahetsesin, et ei võtnud kunagi vaevaks öelda, kuidas see vabastab, kui keegi võtab su eest sõnastada neid asju, mis vaikimise müüri taha jäävad. Siin on ikka veel nii palju katkiseid perekondi, liiga palju puhastamata jäänud haavu. Millal see kõik ükskord paraneb? Millal mina ära paranen? Võib-olla ei paranegi miski, lihtsalt õpime selgeks, kuidas haavaga elada.

Lõpuks aga on põhiline see, et tuleb elada. See, et lõpp ühel päeval kätte jõuab, juhtub niikuinii. Enne seda tuleb aga elada, olla oma ajas kohal ja parandada, mis parandada annab. Ja kui antud on, siis südant kergendada.

Advertisements
matused

nyyd

olen kodus tagasi, keha siin, mõtted mujal. tagasituleku mõte: laiendada kaarti, olla uudishimust kannustatud, teadatahtmisest, vajadusest saada aru, mida see tähendab – see maanurk siin, ja minu siinolemine, ja mismoodi see on, et ma siin olen, et me siin oleme, ja kes nad õigupoolest on – need teised.

 

nyyd

psygeo

UITi aegu sai festivali feissi üles üks Annelinna-teemaline tekst. Siin see on:

Annelinn

Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad nõukaaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbritsevaga võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga suurendatud, ja kõrged.

Näen põlengut iga kord erinevast paigast – vahel Jakobi tänava mäelt, siis Toomelt, siis Sõpruse silla alt luhalt, mis polegi enam luht, vaid karjakoppel, mille kõrval õitseb kartulipõld – ma jooksen põgenedes kartulivagudest risti üle, jalg takerdub kartulipealsetesse, ma lendan käpuli, pressin end vaovahesse peitu nagu kaevikusse, vajutan näo kuiva tuhasesse mulda, meenuvad need, keda armastan, kohad, kus nad elavad, nende eest paludes

ärkan ühtäkki poolelt sõnalt ehmatusega aega, kus leevendust pole, sest ilmsi ei palveta ma ju kunagi – kelle poole mul olekski pöörduda? Sündmuse põhjus ise on alati erinev – plahvatus, lennukiõnnetus, sõda, mis leiab siia ikka ja jälle tagasitee. Häving alati ühtviisi õudusäratav ja lõplik, siht sama – põgeneda, põgeneda.

Laastan uneteadvuses aeg-ajalt Annelinna, langen mõistusetagusesse nagu külma kaevu, kukun (liikumatult, silmad kinni, kodus turvalises voodis) ülalt linna peale nagu lennukipomm, vallandades Annelinnaga kohtudes kõik oma päeval kogunenud hirmud vägivallapalangute, sõjatehnika määratu purustusjõu, ühiskondlike murrangute ennustamatu ja jõhkra väe ees.

 

psygeo