Oled sa bot või inimene?

Kassák jõudis vahepeal trükki minna, mis tähendab, et saab peagi ühele Elusamusega seotud tööle taas joone alla tõmmata.

Olen viimasel ajal korduvalt kogenud hästi suurt sotsiaalmeedia-küllastumust. Mul oli nimelt kunagi iseendaga selline kokkulepe – et kui saan magistrisse sisse, siis teen selle tähistamiseks kahte asja: FB konto (see oli aastal 2010, FB oli siis vestlustes juba tihe külaline, n-ö kolmas nähtamatu vestluspartner, kes me kõrval aeg-ajalt märkamatult istet võttis) ja astun Veljestosse. Mõlemad kokkulepped said mingil viisil täidetud, Veljestosse sisse saamiseniseni ainult asi ei jõudnud, sest ei viitsinud ettekannet pidada ja luuletuste lugemisega, nagu Jaan vist kunagi tegi, ei tahetud mul sisse astuda lasta : ) Sellest on siiani natuke kahju. Liikmeksastumise-avaldus on seal ehk siiski kusagil veel alles.

Ja samas meeldib mulle sõpradega kirjutada, ma ei hakka seda üldse eitama. Tunnen praegu puudust näiteks hoopis ühest tummisest kirjavahetusest. Mitte kiiruga valmis visatud kirjadest, aga sellistest pikkadest ja kaalutletutest. Kunagi oli selleks aega ja siis me veel oskasime. Aga pole parata: kui ainult virtuaalselt suhelda, siis viib see tahes tahtmata võõrandumiseni. Sotsiaalmeedia teeb laisaks – laisaks kuulajaks ja laisaks rääkijaks, sest kui kompenseerida oma kõnet pidevalt naerupiltide, videote, giffide ja muu visuaalse kraamiga, siis käib sõnaline artikuleerimisvõime lõpuks märkamatult alla. (Siiski, kui aus olla, kui praegu lahti laseksin, hakkaksin visuaalsest huumorist väga puudust tundma.)

Ühtlasi on elu mind selles suhtes ettevaatlikus teinud – mul on olnud paar inimest, keda pidasin tiheda virtuaalsuhtluse tõttu lähedaseks sõbraks, aga kui neid laivis vajasin, siis tuli välja, et ei saanudki neile toetuda. Maru tühi tunne tekib sellest, kui keegi saadab sulle oma lemmikmuusikat või muud sellist kraami, aga kui tahaks midagi päris-päris olulist rääkida, rääkida inimese, mitte ekraaniga, anda oma murele sõnades kuju, tuleb välja, et ekraani taga polegi kedagi. Nii ei teagi, kas oled kogu see aeg suhelnud inimese või hoopis botiga.

Oled sa bot või inimene?

 

 

Oled sa bot või inimene?

kaastunne

Ega mul ei ole selle postitusega mingit muud pointi kui see, et nii Treumundi kui Karu lahkumine teeb valu, olgugi et ma neid kumbagi isiklikult ei tundnud. Teadsin mõlema loomingut ja vanus on ju ka enam-vähem sama… Mul on nii kahju sellest, need on rusuvad teated, ja see, mida lähedased praegu läbi elavad, on ilmselt päris kirjeldamatu – ma soovin, et neil jätkuks jõudu vastu pidada.

Tahtsin vist öelda lihtsalt, et ma usun, et hoolimises, tähelepanus ja avatuses on meeletult suur jõud. Ja ühtlasi, et ei pea halva mängu juures lõputult head nägu teha püüdma, sest mõnikord on aus olemine ainus viis, kuidas iseendast adekvaatselt aru saada ja end seeläbi ka teistele mõistetavaks muuta. Kui miski närib, kui midagi on valesti, siis ära pühi seda vaiba alla, sest tahad või mitte, need asjad ilmuvad sealt lõpuks ikkagi lagedale. Võib-olla abi tõepoolest ei leidu, aga seda ei tea kunagi päriselt ette. Ei tea, mis juhtuma saab – kuu või aasta või kümnendi pärast. Mis pilguga siis see hetk paistab, kui nii lootus kui jaks on korraga maha jätnud.

Ega meil ei õnnestu üksteist lõplikult päästa, aga mõnikord läheb korda vastastikku eneseksolemise vaeva kergendada ja see väike asi võib teinekord nii-nii väga palju tähendada.

kaastunne

produktiivsusest

järgmiste nädalatega tuleb 21 lehekülge mustandist mingile mõistlikule kujule saada ja lahtiseid kohti on veel palju jäänud, mis tähendab, et tulev ring saab ikka veel suhteliselt vaevarikas olema.

vaatasin aga rõõmuga, et teispidi artiklitega töötades tuli kokku u 100 000 tm, nii et võib öelda: on olnud produktiivne kevad. toimetaja kommentaaridega tegelemine seisab veel muidugi ees.

olen suveajal üldse palju töisem, varast ärkamist ja värsket suutlikku aega on määratult palju rohkem. täpselt vastupidi vahemikule detsember-jaanuar-veebruar, kui enesetunne on enamasti säänne, nagu oleks kott pähe tõmmatud, koopasse veetud ja koopauks kinni müüritud. mõte ei liigu ja vaim on tuim, söö vitamiine või jookse või tee mis tahad. nii et ma ei tea, mida ma sinna põhja polaaröösse õigupoolest üldse igatsen. aga igatsen siiski.

 

produktiivsusest

kasulikkusest

tegin end vahepeal niiöelda ühiskondlikult kasulikuks ehk rakendasin end vabatahtlikule tööle. mitte selle pärast, et ma nii väga jõuan või et mul poleks paremat teha, vaid et saan aina enam aru, kuidas va laik-nupust (nii otseses kui kujundlikus mõttes) tegelikult ikka üldse ei piisa. üldiselt on vist nii, et kui midagi oskad, siis ikkagi maksab seda oskust aeg-ajalt ka sellistesse tegevustesse suunata, mis otseselt mingite isiklike eesmärkide saavutamisse ei puutugi (ehkki laiemas mõttes on need asjad muidugi seotud, mis seal ikka salata). ja lihtsalt – kes tahab, see jõuab.

 

kasulikkusest

metsa poole

vahest tuleb hästi soe ja ühtlasi naljakalt loll tunne peale, kui “avastad” korraga sellise autori, kes on kogu aeg nina all olnud ja kelle luulekogude ümber oled kuidagi aeg-ajalt tiirutamas käinud, aga pole päriselt ust üles leidnud, ja kui see uks korraga lahti läheb, siis tahaks lihtsalt puhtast elevusest säutsuma pista!

ühtlasi, ennäe imet, sidrun, mille mullu seemnest üles kasvatasin, otsustas talve üle elada ja kasvab muudkui edasi.

 

CAM03285

 

 

 

 

metsa poole

appi, ma vajan

armastust! ehk mängin pisut mussi Sisevete Saatkonnas samanimelise doki aftekal (4. aprillil). film on Elektriteatris seitsmest, pidu kümnest.

film on isiklik ja loovalik saab ka mingil määral (hästi) isiklik olema.

isiklikult jätkates: raamatukogus on õhk nii kuiv, et eile hakkas õhtuks ninast verd jooksma. aga töö edeneb.

 

 

 

appi, ma vajan