metsa poole

vahest tuleb hästi soe ja ühtlasi naljakalt loll tunne peale, kui “avastad” korraga sellise autori, kes on kogu aeg nina all olnud ja kelle luulekogude ümber oled kuidagi aeg-ajalt tiirutamas käinud, aga pole päriselt ust üles leidnud, ja kui see uks korraga lahti läheb, siis tahaks lihtsalt puhtast elevusest säutsuma pista!

ühtlasi, ennäe imet, sidrun, mille mullu seemnest üles kasvatasin, otsustas talve üle elada ja kasvab muudkui edasi.

 

CAM03285

 

 

 

 

metsa poole

appi, ma vajan

armastust! ehk mängin pisut mussi Sisevete Saatkonnas samanimelise doki aftekal (4. aprillil). film on Elektriteatris seitsmest, pidu kümnest.

film on isiklik ja loovalik saab ka mingil määral (hästi) isiklik olema.

isiklikult jätkates: raamatukogus on õhk nii kuiv, et eile hakkas õhtuks ninast verd jooksma. aga töö edeneb.

 

 

 

appi, ma vajan

kuhu su sõna ulatub

sõber ütleb telefonis

et enam ei jaksa. nüüd ta teeb seda

täna õhtul on tal selleks viimaks julgust.



sa ei tea kas need sõnad

mida sa ütled

jõuavad



või mitte

aga sa usud.



kuidas näidata talle 

auku rebendit lõhet selle maailma 

õnnetus koes mis sünnib siis

kui tema sureb



puuduolekut tühimikku

kust ei pääse ei sisse

ega välja.



hommik asetab jahedad peod

ärevil uneta silmadele.

esimestes uudistes öeldakse

et nende pikkade minutite jooksul

kui maailm tundus talumatu



valgus valu kuulihaavadest

silmadest ja meeltest välja 

metroos ja tänaval. keegi seal

ei tahtnud surra keegi siin

ei tahtnud elada.



pöörad näo akna poole 

jälgid pilguga päikese punast paisumist 

nii umbes viie miljardi aasta pärast



saavad otsa nii kannatus

kui kannatuse põhjus 

kui teadmine kannatuse lakkamisest

kui teadmine kannatuse lakkamisele viivast teest



senikaua lihtsalt on 

antud maailm sulle hoida ja valvata

sealt kuhu su süda või sõna ulatub.
kuhu su sõna ulatub

Teisipäev

Huvitav, kas ikkagi on nii, et kui inimesed luules, kirjanduses või lihtsalt niisama elus laiama kipuvad, siis on see sisimas seotud ebakindluse ja hirmuga oma isiku või loomingu ebaolulisuse ees? Või on see lihtsalt enesekehtestamiseks kõige käepärasem viis? Aga kas see pole kuidagi nõme, kui muutud loominguga tegelemise käigus ühtlasi ka nõmedaks inimeseks?

Kui elus toimuvad suuremad muutused, siis see ongi normaalne – olla vahepeal vahefaasis, olla liigestest ja liimist lahti, et siis jälle suund üles leida ja selle poole minema hakata. Katsuda järgi erinevaid radu ja näha, kuidas nad ei ole üldse need, mida sa päriselt otsid, ja siis minna ja otsida edasi, otsida midagi muud. Ja leida. Vahest see võtab lihtsalt hästi kaua aega, aga mitte kunagi lõputult. Ainult et inimelu on nii lühike, et need asjad, mida antakse proovida ja üritada, on niikuinii loetud. Ikka jääb kellelegi ütlemata, et – ma hoolin sellest, mida sa teed. Vali siis hästi neid, kellele sa olulise ütlemata jätad, sest just need on asjad, mida hiljem kõige kibedamalt kahetsed.

Mida ma enda kohta vist viimaste nädalatega teada olen saanud, on see, et mida ma sisimas tegelikult kõige enam tahan, ongi – otsida. Otsida, ja leida, ja kaotada, ja otsida uuesti. Ja eksida. Võtta vastu eksimise kingitus ja muuta see mõistmiseks. Ja veider, kas pole, et mõnikord on uus ikkagi see kõige paremini unustatud vana? Kallid need inimesed, keda pole juba ammu kohanud?

Olen viimasel ajal lugenud luulet rohkem ja kiiremini, kui ma seda tavaliselt teen. Ega ma sellest aasta kohta midagi väga erilist välja setitada ei jõudnud – endast aga küll. Eelkõige seda, mis rada pidi tahaks nüüd edasi minna.

cam03229

 

Teisipäev