üks naine bussis
oma kahe lapsega. kolm pruuni pilku
libisevad üle Tartu lumiste tänavate.
kolm pruuni nägu, kolm punast lopsakat suud.

kui sa selle peale mõtled:
üüratud maailmas ekslevad inimhulgad,
praegu veel juurteta oma uute kohtade kohal,
praegu veel mäluta – satuvad isegi siia, sellesse hämarasse
teadvusetagusesse riiki.

kui sa selle peale mõtled:
kus on pagulase kodu?
nii hirmul oma hääbumise ees,
väikerahvas. nad ei taha ju meie keeltki
ära õppida.

Advertisements

“Öö-õun”

ÖÖ-ÕUN

Eile nägin und
sellest keda armastasin
seitse pikka aastat,
nägu ei näinud,
tundsin ainult keha
tuttavat lähedust:
higil nahal silmadel
väljaheidetel uriinil spermal
süljel kõigel üks
lõhn ja surelik maitse.

Paterson, kevad 1950

– Allen Ginsberg

sellised leiud vanakraami hulgast, aastast 2006.

Ikaros

sulg valge langeb vaikselt läbi õhu
need tiivad polnud mõeldud lendamiseks
kui tiivad enam õlgasid ei rõhu
sa langed vaikselt

vaikselt raskelt läbi õhu
kui lennu raskus tiibasid ei lõhu
ja viimaks enam tiivad sind ei rõhu

sa langed sule kõrval läbi palja õhu
sa langed paljalt ja nii kergelt läbi õhu
sulgkerge paljastus et suled sind ei rõhu
kui langed sule moodi
läbi raske õhu

(2006)

ja:

tol ööl kui kellalt kaotasime tunni
alt hirmsast keldrist pagendati parme
laip tüdruk lasi lakke tihlavossi-
me saime vihjest aru, lahkusime

sealt uksest väljas ühesilmne hommik
kus luuletaja tänava peal roojas

& kojamees kes reipalt spurtis, korjas
mis sodi rahvas tänavale jättis
me seltsis ühes pikerguses kongis
ta jutustades hommikusse lonkis.

(2006)