kuidas õppida küsima

Esiteks tean, et ei ole ilmselt mõtet praeguste immigratsiooniteemaliste artiklite kommentaaride ning raadioeetris kuulduvate arvamuste põhjal järeldada, et Eestis elab tegelikult oluliselt rohkem agressiivseid ja enesekindlusetuid inimesi, kui ma siiani ette kujutasin. (Eelarvamuste kaardistamiseks on see küll muidugi viljakas pinnas.)

Ma arvan tegelikult praegugi, et eesti rahvusest (paadi)põgenike lood ei ole inimestel veel meelest läinud ning ettekujutus- ja kaasaelamisvõime küsimuses, mis tunne on jääda kodumaata, varata, staatuseta, suuresti ka keeleta, võib-olla ka pereta, emata, isata, lasteta, jääda ilma oma kodustest maastikest, oma kodukohast, olla sunnitud harjuma võõra kultuuri ootuste, normide, väärtuste ja traditsioonidega, olla olukorras, kus kogu sind seni toetanud ümbritsev olustik on kadunud ning alles on jäänud vaid see, mida sa ise tead ja endas vaimselt kannad – et kõige selle tõsidus jõuab paljudele siinmaa inimestele tegelikult mingil hetkel ikkagi kohale ja vajadus vihakõnesid pidada kanaliseerub sooviks pidada rahulikku, lahendustele suunatud arutelu.

Nii kerge on näha kelleski mingi kollektiivi esindajat, “rätipead” või “murjamit” (ikka seda vana head Teist), nii raske saada aru, et tegemist võib ju ka olla inimesega, kel pole siinsete eelarvamuste ja stereotüüpidega võib-olla üldse mitte mingit pistmist. Sest mis siis, kui nad tulevad hoopis umbes sellisetest kohatadest ja olukordadest, nagu Ruth Sootaru siinses intervjuus kirjeldab?

Kuidas õppida sildistamise, pelgamise ja põlgamise asemel kõigepealt küsima ja kuulama?

Teine asi: kui ma oma emigrandist õe juurest möödunud kevadel koju saabusin, oli esimene uudis, mida ma hommikul meediast lugesin, Lukase sõnavõtt mugavuspagulaste teemal. Mul turgatas alles nüüd, miks see silt mind aina kummitab ja miks see mulle nii väga südamesse pistis – muidugi selle pärast, millele osutab Edward Said oma essees “Mõtisklusi pagulusest”: “Pagulus on alguse saanud iidsest pagendamispraktikast. Pagendusse saadetuna elab pagulane normaalsest hälbivat ning armetut elu, ta kannab väljaspoololija häbimärki.” Öeldes teises riigis elava rahvuskaaslase kohta, et ta on pagulane, osutatakse ju ehk tõesti vaikimisi, et ta on meie seast välja heidetud, pagendatud – mine ja jää sinna, kuhu sa läksid, ära tule enam meie sekka tagasi. Seal ja siis oled sa Teine.

See retoorika kajab mus valusalt vastu. Saan ma jätta sellele vastamata?

Advertisements

Gary Snyder – “The Back Country”

Leidsin möödunud suvel NC mägedes ühest kasutatud raamatute poest noore Gary Snyderi luulekogu “The Back Country” (1967). Snyderi hilisemate raamatutega võrreldes tunduvad sealsed tekstid veel üsna rabedad, samas on kõigi oluliste teemade hakatused juba siiski olemas: on Jaapanit, Kaug-Ida ja budismi; Põhja-Ameerika põlisrahvaste mütoloogiat ja sealset wilderness’i; teraseid aistilisi kirjeldusi, töö-ja kohapoeetikat ning näpuotsaga ka lääneliku elu- ja mõtteviisi kriitikat. Mulle endale olid keeleliselt rahunenumad ja mõtte või kujundi poolest keskendunumad meeleolu-luuletused sellest kogumikust kõige sümpaatsemad ja tegin neist väikese tõlkevaliku. Prima Vista alguse puhul panen neist neli siiagi üles.
——————————
.
AUGUST OLI UDUNE
.
Sallyle
.
August oli udune,
September kuiv.
Oktoobris läks liiga palavaks.
Napa ja Sonoma rohumaad,
                    võsastikud
          põlesid.
.
Novembris
          ent
Keerasime kellad tagasi
          ja ühtäkki hakkaski sadama.
.
Esimesed rohelised rohulibled.
          sina
       just nagu sihvakas
       noor värske taim
pöörad end mu kõrval keset ööd
          sileda ja jahedana.
puuduta ja maitse ja põimle
       sügaval mulla sees.
          värske vihm.
me elu hakul.
.
.
PÄRAST TÖÖD
.
Hütt ja mõned puud
hõljuvad hoovavas udus
.
tõmban su särgi vöö vahelt välja,
soojendan oma külmetavaid käsi
          su rindade peal.
sa naerad ning väristad end
tulise raudahju ääres
          küüslauku koorides.
toon tuppa kirve, reha,
halud
.
nõjatume vastu seina
vastu teineteist
hautis keeb potis tasasel tulel
videviku saabudes
          joome veini.
.
.
KUUENDA KUU LAUL MÄGEDE JALAMIL
.
Külmas kuuris saage teritades.
           ukse kõrval on pääsukese pesa.
viilides päiksepaistel höövelhambaid õigesse kõrgusesse
pääsukesed laskuvad aasa kohalt läbi ukseaugu sisse
           lendavad räästa all edasi-tagasi.
.
Ihudes kirvest
suveks teravaks
          pääsuke sööstab välja üle.
üle jõe, madalate lumiste küngaste
langetuskiile teritades.
.
Teisele poole madalaid künkaid, valgeid mägesid
ja juba lumi sulabki.     teritusriistad;
           värsket rohtu söövad koormahobused
heledad kirved – ja pääsukesed
           lendavad sisse mu kuuri uksest.
.
.
NELI LUULETUST ROBINILE
(1)

.

Siuslawi metsas lageda taeva all ööbides

.

Magasin    rododendroni all
Terve öö    langes õielehti
Kartongitüki peal    värisedes
Jalad seljakoti    sisse topitud
Käed sügaval    taskutes
Vaevu    sain    sõba    silmale.
Meenus aeg    kui käisime koolis
Magasime koos    suures soojas voodis
Olime kõige    nooremad armastajad
Lahku minnes    alles üheksateistaastased.
Nüüd on meie    sõbrad abielus
Sina jäid itta    kooliõpetajaks
Mul pole midagi    praeguse elu vastu
Rohelised mäed    pikk sinine rand
Kuigi mõnikord    väljas ööbides
Mõtlen ajast    kui me koos olime.

.

.

.