rabaretke flashback

Prima Vista rabaretke ajal kirjutatud luuletus ilmus juuni Müürilehes. Selle juurde sai kirjutatud ka allolev jupp teksti:

*

Äsja sai ümber üks kevadise kirjanduselu olulisimaid sündmuseid – Tallinnas toimuv festival HeadRead –, mis tähendab, et elu saab taas harjumuspärases tempos jätkuda. Kirjutangi seda teksti esmaspäeva õhtul umbes kell pool üksteist, kui olen just meilidele vastamise lõpetanud. Postkast jõudis nädalavahetusel üle ääre ajama hakata.

Tõin mai alguses kirjandusfestivali Prima Vista raames toimunud rabaretkelt kaasa mõtte, mis tundub seda ilmsem, mida rohkem selle üle mõlgutada: teiste elusolendite, taimede, puude, lindude, loomade, aga ka maastike, ilmastikunähtuste ja loodushäälte matkimiseks, nimetamiseks, mõjutamiseks ja kutsumiseks on olemas terve omaette keelemaailm, mida me oleme unustamas, sest vahetu looduskogemus ise on aina enam tavaelu äärealale tõrjutud. Me tunneme pigem rõivabrändide kui taimede nimetusi, oma nutiseadmete marke kui linnunimesid. Keelest ei kao aga mitte lihtsalt sõnad, vaid tükk – võib-olla see kõige olulisem – kollektiivse mälu sellest osast, kuhu on talletunud loodusliku maailmaga suhtlemise oskus. Need pole ju lihtsalt sõnad, väljavahetatavad tähistajad, vaid terve hoiakute, lugude, tähenduste võrgustik, mis ei kujuta endast mitte arhaismide kogumit, vaid tulevikuperspektiivi. Võib-olla just kirjandus – ning eriti luule – suudab seda osa keelest (ja meelest) elusana hoida ning juhatada pealetükkivast virtuaalsusest tagasi aistilise ja kogemusliku juurde?

Millal oli arvuti minu jaoks viimati ainult töövahend, ainult üks tavaline tekstitöötlemise masin? Vastus kõlab muidugi, et millalgi enne seda, kui saabus interneti püsiühendus. Arvuti taga veedetud aeg ei kulu ju ainult toimetamisele, kirjutamisele või tõlkimisele, vaid ka suhtlemisele, kirjavahetusele (millest pooled asjad saaks telefonitsi märgatavalt kiiremini aetud), uudiste lugemisele, osaliselt ka sotsiaalmeediale. Facebookile, mille infovoogu lipsab aina enam postitusi inimestelt, keda ma ei tunne (aga äkki tahaksid!), ning asjade ja teenuste reklaame, mille vastu mul pole huvi (aga äkki siiski ostaksid!). Kui selle peale näiteks Palupõhja rabast vaadata, siis hakkab tunduma, et just mõõdutunne on see, millest ma praegu kõige enam puudust tunnen.

Ma ei taha teha ettepanekut, nagu peaks nüüd juhtme lõplikult seinast välja tõmbama. Saab ka teistmoodi, mõõdukamalt, miks mitte ka juhuslikumalt, alustades näiteks paarist üksikust sõnast ja vahetust kogemusest. Või nagu ütleb šoti kirjanik Kathleen Jamie: „Ma ei saa võtta didaktilist hoiakut, öelda inimestele ette, mida nad peavad mõtlema – inimesed mõtlevad seda, mida nad tahavad. Minu asi on kohata. Parim, mida ma teha saan, on minna välja ja olla maailmas olemas teataval vabal, avatud viisil, ning panna tähele, mis siis juhtuma hakkab. Panna tähele, mis see on, mille otsa ma siis komistan.”

Advertisements