Jakob Hurda sünnikodu 28.05.2016

Jalgrattamatk Taevaskojast läbi Himmaste Põlvasse. Himmastes asub Jakob Hurda sünnikodu – Lepa talu. Praegu kuulub koht Jakob Hurda nimelisele Põlva Rahvahariduse Seltsile. Kõrvalhooned on hiljuti taastatud, elumaja hävis 1975. Õuel kasvavad kaks sihvakat tamme; võras käib parasjagu vilgas lindude seltsielu.

Advertisements

Kui tagajärgi ei ole, on eksimine lihtsalt huvitav meelelahutus.

Üks ehmatavalt päevakohane moment Ian McEwani romaanist „Laupäev”. Kirjeldus hetkest, kui perekonnaringis peetav vestlus poliitikast keerab peretüliks ja peretüli hakkab kontrolli alt väljuma, kui vestlejad end möödarääkimiste, isiklike torgete ja põlvkondliku konflikti spiraali mööda aina rohkem üles kütavad. Mis on nende nii tuttavaks muutunud pisisõdade tulemus? Saab see olla midagi enamat kui vesised silmad? Muutub maailmas midagi veel peale selle, et ühtehoidvust ja hoolivust on ühes peres jälle (korraks) vähemaks jäänud? Briti kirjandus küll, aga kajab meil siin praegu mu meelest väga teravalt vastu – sest üht tänapäevast mustrit on väga täpselt tabatud.

Vestlevad isa (Perowne) ja tütar (Daisy), tüliõunaks on küsimus Iraagi ründamisest (romaani tegevus leiab aset 15. veebruaril 2003). Londonis Hyde Parkis on aga just toimunud Suurbritannia kõigi aegade rahvarohkeim (sõjavastane) meeleavaldus – seal on koos need kaks miljonit idealisti, keda Perowne lõpus mainib, iPodi põlvkond.

*

/…/

[Perowne:] Vaata, Daisy, kui mina peaksin otsustama, ei läheks need väeosad Iraagi piirile. Lääne jaoks on praegu vaevalt parim aeg mõne araabia maaga sõdima hakata. Ja palestiinlaste jaoks ei paista kuskilt mingit plaani. Aga see sõda tuleb, ÜROga või ilma, ükskõik mida valitsus ütleb või kas massid meelt avaldavad. Peidetud relvad, olgu nad siis olemas või mitte, ei ole olulised. Sissetung tuleb ja sõjaliselt see õnnestub. See teeb lõpu Saddamile ja ühele kõige jälgimale režiimile, mis kunagi on valitsenud, ja minul on sellest hea meel.”

„Nii et tavalised iraaklased vaevlevad Saddami all ja nüüd saavad nad Ameerika raketid kaela, aga see kõik on tore, sest sinul on sellest hea meel.”

See mõru retoorika, kähedus Daisy kurgus ei tule talle tuttav ette. Ta ütleb: „Pea kinni,” aga Daisy ei kuula teda.

„Kas sa arvad, et pärast kõike seda on meil ohutum elu? Kogu araabia maailm hakkab meid vihkama. Kõik need tüdinud noored poisid seisavad sabas, et terroristiks hakata…”

„Liiga hilja selle pärast muretseda,” ütleb ta Daisyle vahele. „Sada tuhat on juba Afganistani väljaõppelaagritest läbi käinud. Vähemalt tuleb sul rõõmus olla, et see on lõppenud.”

Seda öeldes meenub talle, et tegelikult Daisy ju oligi seda, et ta jälestas masendavat Talibani, ning ta paneb imeks, miks ta tütart katkestab, temaga vaidleb, mitte ei uuri tema seisukohti ega jätka hellalt tema juttu. Milleks olla vaenulik? Sellepärast, et ta ise on üles köetud, tema leebest toonist hoolimata on ta veres mürki; ja hirmu ja viha, mis lämmatavad ta mõtteid, sunnivad teda tüli taga igatsema. Laome asjad lagedale! Nad kaklevad sõjavägede pärast, mida nad kunagi ei näe, millest nad peaaegu midagi ei tea.

„Võitlejaid tuleb juurde,” ütleb Daisy. „Ja kui esimene plahvatus Londonit raputab, siis sinu sõda pooldavad vaated…”

„Kui sa kirjeldad minu seisukohti kui sõjapooldaja omi, siis pead sa tunnistama, et ise oled sisuliselt Saddami poolt.”

„Mis kuradi lollus see on?”

Kui Daisy vannub, tunneb Perowne sisimas äkilist sööstu, mida ajendab osalt jahmatus, et nende vestlus on kontrolli alt väljumas, ja osalt hoolimatu elustav rõõm, vabanemine teda päev otsa vaevanud mõttemõlgutamisest. Värv on Daisy näost kadunud ning vähesed tedretähnid ta põsesarnadel tõusevad keldriköögi laest laskuvate valgussaarekeste temale langevas osas äkitselt esile. Ta nägu, mis on vesteldes tavaliselt õrritava nurga all, on otse Perowne’i poole pööratud, haavunud altkulmupilk vankumatu.

Hoolimata hüppest oma tundmustes näib Perowne rahulikuna, kui ta lonksu šampanjat rüüpab ja sõnab: „Ma pidasin silmas järgmist. Saddami kõrvaldamise hind on sõttaminek, sõtta minemata jätmise hind on Saddami kohalejätmine.”

Ta mõtles seda lepitava asjaoluna, kuid Daisy ei kuule seda nõnda. „See, et sõjapooldajate seltskond kutsub meid Saddami-meelseteks, on räige ja inetu,” ütleb ta.

/…/

Ja oletatavasti nad tahtsid, et nende väljaõppelaagrid hävitataks ja Taliban Afganistanist välja kihutataks ja Bin Laden põgenema aetaks ja nende finantseerimisvõrgustikke takistataks ja sajad nende võtmeisikud kongi pistetaks…”

Daisy katkestab teda ning ta hääl on vali: „Lõpeta mu sõnade väänamine. Kellelgi pole midagi Al Quaeda jälitamise vastu. Me räägime Iraagist. Miks need vähesed inimesed, keda ma kohanud olen ja kes selle nõmeda sõja vastu ei ole, on kõik üle neljakümne? Mis vanaks saades küll juhtub? Ei jõua piisavalt kiiresti surmale ligemale?”

Perowne tunneb äkitselt kurbust ning igatsust, et vaidlus lõpeks. Talle meeldis rohkem see, kui Daisy kümme minutit tagasi ütles, et armastab teda. Daisy ei ole talle veel näidanud „Mu söaka pargase” poognaid ega kaanekujundust.

Aga ta ei saa pidama. „Surm on igal pool meie ümber,” nõustub ta. „Küsi Saddami piinajatelt Abu Ghraibi vanglas ja kahekümnelt tuhandelt vangilt. Ja las mina küsin sinult ühe küsimuse. Miks on nii, et nende kahe miljoni idealisti seas ei näinud ma täna mitte ühtegi loosungit, ühtegi rusikat, mis oleks tõstetud Saddami vastu?”

„Ta on tülgas,” ütleb Daisy. „See on niigi selge.”

„Ega ei ole küll. See on unustatud. Miks te kõik muidu seal pargis tantsite ja laulate? Genotsiid ja piinamised, massihauad, julgeolekuteenistused, kuritegelik totalitaarne riik – iPodi põlvkond ei taha sellest teada. Ärgu tulgu miski nende ja nende ecstasy‘ga klubipidude ja odavlendude ja tõsielusarjade vahele. Aga tuleb küll, kui me midagi ei tee. Teie arvate, et te olete kõik armsad ja lahked ja veatud, aga need religioossed natsid vihkavad teid. Miks sinu arvates Bali pommitamine toimus? Klubi uppi. Radikaalne islam vihkab teie vabadust.”

Daisy etendab jahmatust: „Isa, mul on kahju, et sa oma vanuse suhtes nii tundlik oled. Aga Bali oli Al Quaeda, mitte Saddam. Miski, mida sa praegu ütlesid, ei õigusta Iraaki sissetungimist.”

/…/

Perowne jääb oma pukile kapplaua ääres, mängib oma klaasiga, ei joo enam. Ta tunneb end õõnsalt, sest on vaielnud ainult ühe poole nimel sellest, mida ta tunneb. Jay Straussiga on ta tuvide ja oma tütrega pistrikkude leerist. Mis mõtet sellel on? Ja milline luksus see on, kõike kodus köögis läbi mõelda, geopoliitilisi samme ja sõjalisi strateegiaid, pidamata kellelegi aru andma, ei valijatele, ajalehtedele, sõpradele, ajaloole. Kui tagajärgi ei ole, on eksimine lihtsalt huvitav meelelahutus.

Ian McEwan, „Laupäev”, 2006 (2005). Lk 206-210. Tõlkinud Ene-Reet Soovik.

Kirjutada mõistmist

Oluline on lõpuni mõelda, põhjani mõista. See siis tähendabki, et oled täiskasvanu. Ei tee midagi lihtsalt nii, et vaatame, mis välja tuleb, vaid teed nii, et „vaatame, mis välja tuleb” just siis, kui tead, et sedasi parajasti võib. Kirjutad teadmises, et oled kirjutamise mõjust ja mõttest mõelnud. Elad arusaamises, mis see on, et elad.

Saab aru saada. See ongi üks suurepärasemaid asju. Alles siis on ütlemine õige, eluga ühes. Siis on hea kirjutada. Kui hoiab tasakaalus, ja kui juhtub, ka täiustab. Ilmaasjata ei kõlba.

Kirjutada tuleb mõistmist. Üksnes mõistmist ja arusaamist. Sest kõik teised kirjutamisviisid oleks kaudupidi kirjutamised selleks, et ära muuta, lahutada, arusaamisest kirjutamine on aga üksnes täiustav, elavat ühendav, tas ei ole muutmise taotlust. Kirjutades mõistmatust, pole öeldus armastust, pole soovi olla nagu on.”

Kalevi Kull