Galerii

kesä

Advertisements

Põrguingel

Ootasin parasjagu bussipeatuses bussi, et linna sõita. Mu kõrvale istus päikeseprillidega mees (37) ja alustas vestlust. Ta ütles, et on kaks korda abielus olnud ja kummalgi korral pole sellest midagi välja tulnud. Ta on praegugi abielus, aga nad elavad tema inglannast naisega lahus – tema Soomes, naine Inglismaal. Võttis nutitelefoni ja näitas mulle FBst naise pilti. Naine oli ilus.

Mees ütles: „Näe, ma kommenteerisin tema pilti ja ütlesin: „Sa näed välja nagu ingel.“ Aga meie ühine sõbranna ütles selle peale: „Pigem nagu põrguingel.““

Kunagi olid nad naisega koos Tais restorani pidanud. Tais on kõrge kuritegevus. Üks naine, kellega mees oli seal kunagi tülli läinud, oli nende restorani seinale kirjutanud: Sa oled koer. Peaaegu kõik naised, keda ta kohanud on, tahavad temaga abielluda. „Siis oled sa paremas olukorras, kui nii mõnigi teine,“ arvasin ma. Ta ütles: „Ei, sugugi mitte. See on väga raske. Kunagi õppisin ma USAs, ka seal tahtis üks tüdruk minuga abielluda, kuid kui kool läbi sai, sõitsin ma ära. Tüdruk nuttis.“

Bussi ei tulnudki ja me otsustasime kumbki oma teed minna. Viimase asjana ütles mees: „Tead, ma mõtlesin alguses, et sa oled UKst. Sest sul on sellised saapad.“

Soovisime head päeva, mina otsustasin võtta jalgratta, tema hakkas jala linna poole minema.

 

Rästamurre

Maja ümbruses pesitsevad hallrästad, kergejalgsete hallrästaste perekond, kes varavalgest videvikuni aias toitu otsivad, kui ilm seda lubab. Saledad noorlinnud on uudishimulikud ja julgevad üsna mu läheduseski ringi keksida, kui ma teetassiga maja ees istun. Kui mõned päevad tagasi öösel vihma sadas, nägin hommikul, kuidas emaslind männitüve juurest hulk aega üht vihmaussi välja sikutas, poeg kõrval piibitamas ja mangumas. See tiriti maapinnast välja ja heideti murule, kuid võsuke ei jätnud enne palumist, kui kogu lugu ta pärani suumulgust sisse pisteti. Aeg-ajalt kostub nende kädinat ja kärinat tuppagi.

Õhtusemal ajal on maja  lähedal kuulda vainurästaid. Vainurästa laul koosneb kahest osast, meloodilisest algusest ja sädistavast lõpust. On uuritud, et erinevates piirkondades kõlavad laulude esimesed osad erinevalt. Kui kasvõi SIIT kuulata, siis tõepoolest, suisa hämmastav vaheldusrikkus. Eks ole kummaline, et kõigi selle maailma asjade seas on lisaks olemas veel ka rästamurre?

„Näpistasin Välguhaavalt ühe lehekese ja istusin edasi, leht oma naeruväärses tütarlapsekäes. Võrdlesin lehepooli teineteisega, uurisin pikka lamedat lehevart, lehesoonte lõpmata peent hargnemist, lehepinna ebakorrapärasust, mis meenutas kaugetes maades tehtud aerofotot riisipõldudest. Väike leht isehelendavate roheliste närviroodudega, õhukesed ja haprad kui kapillaarid silmalaul. Kollane väärmoodustis lehevarre juures, ümarjad sakid ja lamedad sopid, mis jooksid piki kogu leheserva.

Kummardusin ja nuusutasin lehte, panin selle keelele ja tõmbasin suhu nagu armulaualeiva.

Haab ja mina, mõtlesin. Meie, kes me väriseme vähimagi asja pärast.

Homo tremula. See olengi mina.“

Tomas Bannerhed, „Kaarnad“

Bannerhed kirjutas seda raamatut kümme aastat. Kümne aasta pikkune lõik ühest elust. Ja siis ole lahke, tutvusta seda, kaitse seda nagu akadeemilist uurimustööd – kuulajate ees, kes ei jõua selle lugemiseni võib-olla kunagi. Kaitse oma aktsenti mõnel lugematutest festivalidest, et nad saaksid aru, mida sa raamatu kohta, oma loomingu või iseenda kohta ütled. Ütles ta „birth“ või „birds“? Raamat lebab laual tummalt senikaua, kuni sa ta kätte võtad ja sealt mõne lühikese peatüki ette loed.

brasiilia mehe seitse naist

Kui laev sadamasse jõudma hakkas, pöördus mu poole kogu reisi mu kõrval akna all istunud noormees, kes küsis mu käest inglise keeles, millise trammiga rongijaama saab. Selgitasin talle ja vestsime paar sõna juttu. Ta küsis, kus ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Tuli välja, et ka tema on Eestist. Aga mina nägevat välja täpselt nagu soomlane ja seepärast ta inglise keeles küsida prooviski, sest soome keelt ta ei oska. Ma ei küsinud, miks ma soomlase moodi välja näen, aga hiljem mainis ta, et soomlased kannavad ka selliseid suuri „sõjaväesaapaid“ nagu mul on.

Ütlesin, et tulgu minuga rongijaama kaasa, sest läksin sealtkaudu isegi.

Tema oli teel lennujaama, ehkki mitte reisile, vaid oma kaotatud pagasit ära tooma – oli paar päeva tagasi just lennukiga Brasiiliast koju jõudnud, kuid kohvrid läksid teel kaduma. Kui lennufirma viimaks helistas ja palus neile järele tulla, öeldi, et võtku lisakohver kaasa, sest üks on puha puruks, sang ja rattad katki. Oli kokku kolme firmaga koju lennanud ja ükski firma ei tahtnud pagasi lõhkumise eest vastutust võtta.

Sadamas tegi alkoholinalju ja trammis tegi seksinalju ja rääkis elust ja naistest, Soome naistest ja Brasiilia naistest. Ütles, et kui sa vaid oleksid näinud, mis näoga Brasiilia naised vaatasid, kuidas üksainuke naine kahe mehe vahel tänaval jalutas (need olid tema sõber ja sõbra naine ja tema ise). Sest Brasiilias on ju teatavasti no nii umbes seitse naist ühe mehe kohta. Mitte põhimõtteliselt, vaid vähe mehi seal Brasiilias lihtsalt.

Pakkus lahkesti end appi mu rasket kohvrit kandma.

Mis ta nimi oli, olen juba unustanud.

(Väike) ööbikumuusika

Ühel päeval tuli keisrile suur pakk, mille peale oli kirjutatud: Ööbik.

„Siin on meil nüüd uus raamat meie kuulsa linnu üle!“ ütles keiser. Kuid see ei olnud mitte raamat, vaid väike kunstiteos, mis seal karbis oli, kunstlik ööbik, mis pidi elusa ööbikuga sarnanema, aga teemantide, rubiinide ja safiiridega üleni kaetud oli; kui see kunstlind üles keerati, laulis ta mõne neist lugudest, mida tõeline ööbik laulis, ja siis liikus tema saba üles-alla ning läikis hõbedast ja kullast. /…/ Kolmkümmend korda laulis ta üht ja sama lugu, aga ikkagi ei olnud ta väsinud. Rahvas oleks hea meelega tahtnud teda jälle algusest peale kuulda, kuid keiser arvas, et nüüd peaks ka elus ööbik natuke laulma – aga kus ta on? Keegi polnud märganud, et ta oli avatud aknast välja, oma rohelistesse metsadesse lennanud.

Hans Christian Andersen,”Ööbik”

FBs on terve kevad aina ööbikute lõugamise üle kurdetud, mispärast tahtsin tasakaalustuseks ööbikumuusikast kirjutada, ehk linkida mõned näited, et ööbikute street cred’i pisut tõsta.

Kõige hiljutisem näide ööbikulaulu kasutamisest muusikas – kui mais esitleti mulluse Prima Vista rabaretke teksti- ja fotokogumikku „Metsik sõna“, siis mängiti sel puhul ette ka Sarah Anglissi (kes samuti rabaretkel osales) läkitatud eksperimentaalne heliteos “Mehaaniline ööbik” (“Mechanical Nightingale”), mille loomisel on kasutatud Dr Dan Stowelli loodud automaattranskriptsiooni algoritmi. Veebist seda lugu ei leia, kuid Anglissil on ööbikuekspi veelgi, kuulata saab seda SIIN. Tegemist on muusikaga, mis on kirjutatud BBC Raadio 4 jaoks tehtud dokumentaali „The Bird Fancyer’s Delight“ jaoks. („See on nagu klaasist kellukeste kõlin!“ ütles kavaler.)

The Bird Fancyer’s Delight“, mille järgi dokk on oma nime saanud, on 18. sajandi algusest pärit noodikogu, mille abil noori isaslinde (näiteks kanaarilinde, aga ka leevikesi ja varblaseid) kodustes tingimustes „laulma õpetati“. Inglismaal ja Saksamaal oli see omajagu populaarne ning vähemalt Saksamaal tegeleti sellega veel möödunud sajandilgi. Linde motiveeriti sealjuures laule õppima valguse või toiduga, mida vastavalt „õppeedukusele“ jagati. SIIN Odditoriumi saates räägib Angliss sellest pikemalt ja toob ka näiteid.

Ööbikumuusika grand old lady oli küllap aga briti tšellist Beatrice Harrison, kelle ühiskontsert ööbikutega aastast 1924 on ühtlasi ka üks raadioajaloo verstaposte. 1920ndatel Surreysse maale kolinud Harrison hakkas nimelt kevadeti tšellot harjutama õues, lähiümbruses laulvad ööbikud harjusid temaga peagi ning muusikule hakkas tunduma, et nad ka ajastavad oma trillereid tšellomuusikast lähtuvalt. Peagi sai Harrison nõusse tollase BBC direktori John Reithi ning 19. mail 1924 läks eetrisse maailma esimene välikontsert, esinejateks Harrison ning ööbikud. Ööbikud ühinesid tšellistiga küll alles 15 minutit enne kontserdiülekande lõppu, kuid raadiokuulajad (neid oli umbes miljoni ringis) olid kogu ettevõtmisest niivõrd vaimustunud, et sündmust korrati laivis suisa 12 KEVADET järjest. Harrison aga olevat kuulajatelt ühtekokku saanud 50 000 tänukirja.

BEATRICE-HARRISON_2907604b

Ööbikud jäid BBC otse-eetrisse 1942. aastani. Viimane BBC ööbikuülekanne (mida saab kuulata SIIN) lõpeb aga sõna otseses mõttes sünge noodiga – salvestusse sisenevad vähehaaval aina valjemaks muutuvad Briti kuningliku õhuväe lennukid, mis on parasjagu teel Kölni pommitama. Ööbik aga ei vaiki sõjamasinate üürgamiselegi vaatamata hetkekski. See on üks kummaline ja kohutav salvestus.

Harrisoni ööbiku-kontserdi 90. aastapäeva puhul salvestasid viiuldaja ja laulja Alice Zawadzki ning briti folkmuusik ja laulukoguja Sam Lee omadki ööbikulaulud, mida saab kuulda SIIN  ja SIIN. Sam Lee pühalik ja vahetu kõla meeldib mulle väga.

Ööbikumuusikat on teinud ka ameerika „putukamuusik“, klarnetist ja ökofilosoof David Rothenberg, sedakorda hoopis BERLIINIS. Rothenbergi raamatust „Miks linnud laulavad?“ ma selle teema õigupoolest üles korjasingi. Ja eks seal raamatus ole muidki huvitavaid asju. Talve viimases otsas, kui linnulauluaeg veel saabunud polnud, tõi see plaat mulle sel aastal omajagu kergendust.

Muuseas, öised laulmismaratonid on isasööbikute jaoks niivõrd energiakulukad, et nad on hommikuks kergemaks muutunud, kui nad olid õhtul.

Nii et #respect ööbikutele.

Tüli

Nüüd ei olekski enam justkui puhkepausi, tüli aina köeb ja köeb. Ma ei mäleta, et oleks teist sellist aega varem olnud. Kas on? Sel viisil vist küll mitte, kuigi mu mälu ja elu on selle kindlaks teadmiseks liiga lühikesed. Saan toetuda teistele, aga kes julgeks uskuda ja kinnitada, et see asi on näiline, et see on vaid üht tüüpi informatsiooni koondumine ja mullistumine; või lihtsalt üks väga lärmakas vähemus, kes on suutnud end avalikus ruumis hetkeks teistest kuuldavamaks teha. Eks me kõik vist alles harjume enda ümber häältepaljusust taluma.

Mis päriselt rõhub, on see, et väljendatakse tapahimu. Mis sest, et sõnades. Miks? Miks just praegu ja just nii? Ja mis sellest kõigest lõpuks tegudena koorub? Kes teaks öelda, kes julgeks midagi üldse ennustada? Ja ometi ei saa ju ka tulevikust mõtlemata olla. Ma olen seni alati mõelnud, et aasta, kolme või viie pärast on kõik juba parem, et üleminekuaeg saab ükskord otsa ja hakatakse üksteist usaldama, et tekib mingitlaadi normaalsus ja sidusus ja ma näen selle ära ja saan selles elada. Aga viimasel ajal ei tea sellegi koha pealt enam – tundub hoopis, et tuleb lihtsalt muutusteks valmis olla.

Nii et see kõik painab ja ma ei tea päriselt, on see paine ainult minu – või peegeldub ta minus? Kas kajan iseendast – või kajab minus vastu?

7.06.2016 märkmed

õhtune rattasõit teekond

kogukonnaaed-emajõgi-supilinn-dendropark

supika tiigil 2 luike

1 ööbik kusjuures ainuke

1 öölaulik keda ei tundnud aga kelle biit sujus

rannas röövelööbikud kitarridega

üleval künka otsas skatepargis rulatajad

neist üle tee kodukakk kes ei teinud inimesi kuulmagi

häštääg huhuhuhuuuuuuu