aineringe

käisime hiljuti Eestimaa Looduse Fondiga rattamatkal ja sõitsin oma väikese rattaga maha umbes 50 kilomeetrit – seni kõige pikem distants, mille ma sel kokuka tüüpi linnarattal olen söandanud ette võtta. et teistega sammu pidada, tuli omajagu pingutada ja lõpuks olin tõepoolest üsna väsinud, aga rahulolu oli kokkuvõttes rammestusest suurem. käisime looduskaitsealal vanas metsas uitamas, kuulsime üht-teist must-toonekurgede kohta ja piilusime läbi me teejuhi teadmisteakna puuseente maailma (mis osutus muidugi jumalast kirevaks – nagu iga asi looduses (või elus), mida antakse korraks läbi luubi vaadata. ja oi, kuidas see luup mulle on meeldima hakanud!). ragistasime metsaservas, ronisime üle jämedate maha langenud puude, vajusime jalgupidi mutta, kiikasime pehkivate tüvede alla ja leidsime sealt kõiksuguseid veidraid ja ilusaid eluvorme.

rattasõidu ajal kippusid mõtted korduvalt kirjutamise peale minema, nende nii erinevate kestmajäämisstrateegiate peale, mille vastu ma olen viimasel ajal huvi tundma hakanud (see tähendab, lugenud läbi mõnegi kirjutamisest rääkiva raamatu, ehkki veel mõnda aega tagasi hoidsin ma neist kauge kaarega eemale, sest kõik vastused tundusid kirjanduses eneses juba olemas olevat – aga ega ikka ole küll, kui saad aru, et mõni asi lööb inimesena tekstide taga ja tekstide pärast päris liimist lahti ja niimoodi, et ise ka sellest alguses aru ei saa). ma ei usu, et igaüks suudab oma luuletustelt ära õppida selle vabastava ükskõiksuse selle suhtes, et keegi neid loeb. aga see ei pea tingimata tähendama seda, et peaks siis ära lõpetama.

sel jalgrattamatkal, kui ma olin mitu head kilomeetrit janusena päikselõõsas sõitnud ja viimaks metsavaheteele jahedasse varju keeranud, tuli füüsilise kergendustundega tükkis pähe üks pentsik kujutluspilt – et kui ma tahan ses kirjutamise ja lugemise, kirjanduse ja kriitika ja elu aineringes praegu kuskil üldse olla, siis seal, kus lagundajad oma tööd teevad, kus seened ja bakterid teadvust muundavad ja tunnetusmaailmu koost lahti võtavad.

olla jalgupidi poris ja samblas ja puukõdus, aga keelega kirjanduses.

Advertisements