nyyd

olen kodus tagasi, keha siin, mõtted mujal. tagasituleku mõte: laiendada kaarti, olla uudishimust kannustatud, teadatahtmisest, vajadusest saada aru, mida see tähendab – see maanurk siin, ja minu siinolemine, ja mismoodi see on, et ma siin olen, et me siin oleme, ja kes nad õigupoolest on – need teised.

 

Advertisements

psygeo

UITi aegu sai festivali feissi üles üks Annelinna-teemaline tekst. Siin see on:

Annelinn

Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad nõukaaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbritsevaga võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga suurendatud, ja kõrged.

Näen põlengut iga kord erinevast paigast – vahel Jakobi tänava mäelt, siis Toomelt, siis Sõpruse silla alt luhalt, mis polegi enam luht, vaid karjakoppel, mille kõrval õitseb kartulipõld – ma jooksen põgenedes kartulivagudest risti üle, jalg takerdub kartulipealsetesse, ma lendan käpuli, pressin end vaovahesse peitu nagu kaevikusse, vajutan näo kuiva tuhasesse mulda, meenuvad need, keda armastan, kohad, kus nad elavad, nende eest paludes

ärkan ühtäkki poolelt sõnalt ehmatusega aega, kus leevendust pole, sest ilmsi ei palveta ma ju kunagi – kelle poole mul olekski pöörduda? Sündmuse põhjus ise on alati erinev – plahvatus, lennukiõnnetus, sõda, mis leiab siia ikka ja jälle tagasitee. Häving alati ühtviisi õudusäratav ja lõplik, siht sama – põgeneda, põgeneda.

Laastan uneteadvuses aeg-ajalt Annelinna, langen mõistusetagusesse nagu külma kaevu, kukun (liikumatult, silmad kinni, kodus turvalises voodis) ülalt linna peale nagu lennukipomm, vallandades Annelinnaga kohtudes kõik oma päeval kogunenud hirmud vägivallapalangute, sõjatehnika määratu purustusjõu, ühiskondlike murrangute ennustamatu ja jõhkra väe ees.

 

ilus

on olla. täna kirjutasin viimaks K-le ja rääkisin, mis tunne on.

mis tunne on?

tahaks hoida seda hetke õrnalt peopesal.

CAM04039.jpg

PS. Jätsin suured saapad seekord koju. Ja oh imet, ükski mees ei vaevunud laeval seletama, kuidas ma a)näen välja nagu soomlanna, või b)millised eesti/soome/maailma naised on/peaksid olema.

Teen üheteistkümnele homme potitäie läätsesuppi. Vaatasin juba, et poes pole õigeid koostisosi ollagi, nii et paistab – tuleb improviseerida.