matused

Istusin seal ja lihtsalt nutsin. Leinanutt. Kõik oli valge vati sees, kuulsin küll, mida öeldi, aga aru nagu ei saanud, meeles on ainult katked. Mõistusega justkui tean, et kõik, mis on kirjas, kehtib. Seda ei võta miski ära, ükskõik, mis kurjus siia siis ka ei tuleks.

Koju jõudes nutsin ühe korraliku peatäie, natuke ka selle pärast, et kahetsesin, et ei võtnud kunagi vaevaks öelda, kuidas see vabastab, kui keegi võtab su eest sõnastada neid asju, mis vaikimise müüri taha jäävad. Siin on ikka veel nii palju katkiseid perekondi, liiga palju puhastamata jäänud haavu. Millal see kõik ükskord paraneb? Millal mina ära paranen? Võib-olla ei paranegi miski, lihtsalt õpime selgeks, kuidas haavaga elada.

Lõpuks aga on põhiline see, et tuleb elada. See, et lõpp ühel päeval kätte jõuab, juhtub niikuinii. Enne seda tuleb aga elada, olla oma ajas kohal ja parandada, mis parandada annab. Ja kui antud on, siis südant kergendada.

Advertisements