Intervjuu Timo Maraniga

Sügisel ilmus täiendatud trükk „Poeetilisest punasest raamatust”, mis ühendab ainulisel viisil luule, kunsti ja looduskaitse. Vestlesin pisut Timo Maraniga kirjandusest ja keskkonnast, soovitan lugeda kõigil, kel on vahel tunne, et pind jalge alt kaob. Ilmus detsembri Müürilehes.

Ühtlasi on hea jälle kodus tagasi olla. Tallinna lennu peal läks silm esimesi eestikeelseid lauseid kuuldes ootamatult märjaks ja lugesin heldimusega peaaegu kogu Nordica pardaajakirja läbi! Mõnus on siin lume- ja ahjukütmise-lõhnalises Tartus olla, kus on vist kõige raskema pidurijalaga bussijuhid üldse. Õnneks teistele inimestele otsa koperdades teevad nad näo, et sind pole olemaski. Talvekaamos, juhhei …

 

FB_intekas

Advertisements

ütlemise harjutamine

mitu head aastat tagasi oli aeg, kui kuulasin palju ameerika luuletaja Anne Waldmani salvestusi, kes on oma tekstide ja esitamisstiili, aga kindlasti ka oma isiksuse, aktivismi ja julgusega avanud nais(autori)tele uksi seal, kus uksi nende jaoks varem ei olnud. tema looming tähendab mu jaoks julgust enda eest seista, kui olud on väga rasked, hoolitsedes ühtaegu oma kogukonna, keele, luule eest. selles on väga palju sisemist vabadust, meeleerksust ja elurõõmu. ma ei olnud tema peale aastaid mõelnud ja tundus, et see peatükk luules on mu jaoks end ammendanud, mistõttu olin seda enam üllatunud, kui leidsin, et ka tema on oma pilgu suunanud me suhetele teiste elusolenditega. lisaks polnud ma endale seni vist õieti teadvustanudki, kui vägevalt budistlik aluspinnas ta luulest läbi kumab. süda on rahul, et me teed nüüd läbi kummalise juhuse ristusid. selle raamatu leidsin kord Põhja-Carolinast, tõin selle seljakotis koju, nüüd aastaid hiljem lendas ta minuga kaasa, et veel korraks Anne Waldmaniga kohtuda.

süda on aga rahul seepärast, et sain öelda kellelegi, kelle loomingust hoolin, ET ma sellest hoolin. jätta see ütlemata, jätta hoolimine vaka alla – selles on mu meelest peidus üks kuri ja kidumist võimendav muster, mida me oma kultuuris (tihti ilmselt päris teadvustamatult) edasi kanname. olla vakka, kui oleks võimalus väljendada hoolimist – eriti neil aegadel praegu – selles on palju südamerumalust. katsuda iga päev pisut targema südamega elada, selline siht tundub hea, toogu tulevik siis, mis toob.

 

CAM06909